Eesti Toidupank on Euroopa toidupankade föderatsiooni (FEBA) täisliige



Lood elust

Mida tähendab Teie perele Toidupanga abipakk?
 
...küsis MTÜ Sõbra Käsi Kalju kirikus abipakke saavate toimetulekuraskustes perede käest ja sai järgmised vastused:
 
"Toiduabipakk tähendab mulle palju, kuna olen üksikema ja vahel ei ole lihtsalt raha lapselegi süüa osta. Igapäevaselt olen saanud kasu just puuviljade näol, sest neid ei jõua osta ja lapsel on puuvilju vaja. Ise võid olla söömata, aga laps ju tahaks süüa - tänu toidupakile on talle vähemalt millestki teha." 
 
"Toiduabipakk on meie peret väga palju aidanud. Mees on surnud. Kaks koolis õppivat last. Pojal jalad haiged ja vajaks paremat toitu, mõnikord tahaks ta isegi liha süüa.
Tööd saada ei ole mingisugust lootust. Paljud asutused on juba minu CV saanud.
Toiduabipakk aitab meid väga palju, sest raha lihtsalt mõnikord ei jätku poeskäimiseks. Kui ma ei saaks iganädalast toiduabi, ei teaks ma, kuidas toita oma lapsi."
 
"On päevi, kus mul tõesti ei ole lastele midagi süüa anda õhtusöögiks. Teie toiduabi on mind väga palju aidanud. Pealegi lapsed saavad veel puuvilju ja isegi komme.
Palju tänu teile!" 
 
"See toiduabi on väga vajalik ja aitab paljusid inimesi, kes on kaotanud töö või on üksikemad nagu mina kasvatades kahte last. Palju tänu teile sellise abi eest, mis on nii oluline tegu." 
 
"Toiduabipakk annab võimaluse meile terve nädala jooksul teatud toiduaineid mitte osta, see on suureks abiks inimestele, kellel on väikene sissetulek.
Rõõmustame puuviljade ja maiustuste eest, mida mitte kõik pered ei saa osta lastele igal päeval." 
 
"Eriline tänu teile, et te meid toetate sellisel raskel eluperioodil, mil meil puudub võimalus osta isegi kõige vajalikum. Aga teie toidate ja toetate meid!"
 
Katkendid kirjadest
 
Üksikema Lääne-Virumaalt kirjutab Toidupangale: 
 
"Kasvatan üksi nelja last ja viimased neli kuud ei ole peale vee ja kartuli mul lastele midagi pakkuda. Koolitoit on ainus, mis vähegi lapsi päästab. Kuna tööd ei ole juba pool aastat ja tööandja ei ole viimased kuud ka miinimumi maksnud, olen olnud sunnitud laste elatusrahast, mis on 2400, maksma remondiks võetud laenu, muidu oleme lisaks näljale ka külmas, ja ega sellest ei piisa ka laenu maksmiseks.. igatepidi ummikus, kuniks probleem töökohaga laheneb."
 
34-aastane ema Pärnust kirjutab EAPN Eesti vaesuseteemaliste kirjade kirjutamise kampaania käigus “Mõtle ja räägi kaasa”: 
 
"Alguses ma tõusin igal hommikul ja kordasin mõttes oma kadunud vanaema õpetust nagu mantrat: “ Vaene ei tähenda must olla”. Ma püüdsin ja rabelesin ja tundsin, kuidas jõud minust välja voolab ja masendus matab. Kõige jubedam oli näha, et lapsed, kes viiendat päeva järjest makarone sõid, mind lohutada püüdsid. Ma ei tahagi enam voodist tõusta ja vaatan lihtsalt kõigest mööda. Mul on vahel tunne, et ma ei elagi enam. Kõik on muutunud ebareaalseks."